„Olen lepingu põhjalikult läbi lugenud, ma saan tingimustest aru ja ma nõustun sellest tulenevate õiguste ja kohustustega“. Ilmselt on kõik meist mõnda lepingut sõlmides sellises stiilis lauset näinud ja seejärel julgelt allkirja alla pannud. Miks see lause oluline on?
Õigusteaduskonnas tambiti meile söögi alla ja söögi peale põhimõtet „pacta sunt servanda“. Ladina keeles tähendab see „leping on täitmiseks kohustuslik“. Laias laastus on selle põhimõtte taga kohustus täita lepingut täpselt selliselt nagu lepingus kirjas on. Seetõttu on oluline ka lepingu sisust väga täpselt aru saada. Mida aga teha olukordades, kus leping on segane, halvasti koostatud ja/või sisu pole see, mis ta alguses tundus?
Alati ei pruugi olla lepingut lugedes täiesti selge mis liiki lepinguga päriselt tegemist on. Pealkiri ei võrdu automaatselt lepingu liigiga. Liisingulepinguna pealkirjastatud leping võib tegelikkuses hoopis olla osamaksetega müügileping. Kui leping ise on napisõnaline või sisu osas vastuoluline, siis on vaja lepingu liik välja selgitada. Lepingu liigi eristamine on oluline selleks, et teada millise lepingu kohta käivale seaduse peatükile tuleb oma õiguste ja kohustuste väljaselgitamiseks ning kaitsmiseks tugineda selles osas, mis ei ole lepinguga reguleeritud. Lepingu olemus mängib lepingu täitmise juures suurt rolli.
Veel hullem on olukord siis, kui lepingul on selgelt mitme lepinguliigi tunnused ehk kui tegemist on segalepinguga. Sellisel juhul tuleb hakata lepingut osadeks jagama ja põhjalikult analüüsima kuidas erinevad osad omavahel kokku käivad ja mida endaga kaasa toovad.
Samuti mängib lepingute eristamine rolli ka seaduse „imperatiivsete“ ja „dispositiivsete“ ehk kohustuslike ja soovituslike sätete eristamise juures. Lepinguõiguses kehtib laias laastus lepinguvabaduse põhimõte – lepingupooled võivad omavahel peaaegu ükskõik milles kokku leppida, kui seadus seda sõnaselgelt ei keela. Kui on selgeks tehtud mis liiki lepinguga on tegemist, siis on võimalik ka seadusest kontrollida, et kas üks või teine tingimus, mis erineb seadusest, on lubatud ja kehtiv. Jah, „pacta sunt servanda“, kuid see ei kehti, kui leping on imperatiivse sättega vastuolus. Kõige levinumad on imperatiivsed sätted lepinguliikide juures, kus on vaja kaitsta lepingu nõrgemat poolt, näiteks tarbijad ja eluruumi üürnikud.
Tundub keeruline? Isegi kui leping tundub pealtnäha selge, siis võib mõne punkti taga peidus olla terve teine universum. Kahtluse korral on alati mõistlik pöörduda juristi poole, nii lepingut koostades, allkirjastades kui ka ohustavate tagajärgedega tegeledes. Paar tundi juristi töötasu võib olla 10x odavam kui potentsiaalne jama, mis tuleb halvasti koostatud lepingust. Vastasel juhul võib ka seda juhtuda, et üritad kellelgi lepinguga nahka üle kõrvade tõmmata kuid tulistad hoopis iseendale sellega jalga. Alternatiivselt võid mõelda ja tahta üht, kuid kaela saada hoopis midagi muud.
Lisa kommentaar