Võit, mis ei tundu esmapilgul võiduna
Isegi esindajana on vahel raske leppida olukorraga, kus võidud kohtus ei ole pealtnäha ja esmapilgul justkui “päris” võidud. Üheks selliseks näiteks on menetluse lõpetamine hageja taotlusel nii, et menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Tundub ju ebaloogiline ja ebaõiglane: kui teine pool võtab nõude tagasi, siis miks mina ikkagi kulusid kandma pean? Kust otsast see võit on – eriti kui vastaspool on käitunud pahatahtlikult?
Alati ei ole esindaja ülesandeks täieliku võidu saavutamine. Teatud menetluste puhul ei pruugi see isegi võimalik olla. Vahel on nõue laias laastus väga tugev ja selle rahuldamise tõenäosus suur. Sellistes olukordades on esindaja ülesandeks saavutada lahendus, mis oleks kliendi jaoks võimalikult vähe kahjustav.
Kui hagi rahuldatakse, kannab kaotaja pool üldjuhul kõik kulud – nii enda kui ka vastaspoole omad. Seetõttu on oluline vaadata asjale järjepidevalt realistliku pilguga ja leida kliendi jaoks antud olukorras kõige soodsam lahendus. Vahel võib selleks olla just menetluse lõpetamisega nõustumine ning kulude jätmine poolte endi kanda.
Kui mängida oma kaardid õigesti, võib kompromissi korral kliendi kulu piirduda enda esindajale makstava mõnesaja euroga, samas kui kaotuse korral võiks see summa olla mitmekordne. Keerulisemad on aga olukorrad, kus samade poolte vahel on käimas korraga kaks menetlust, millest ühes on kaalukausid ühe ja teises teise poole kasuks. Seal tuleb hakata kaaluma menetluste tõenäolist mahukust ja nendega kaasnevaid kulusid ning hinnata, et kas kulud võivad lõpuks kokku teha 0.
Alles tuli ette olukord, kus isik esitas kaks hagi, mis olid laias laastus omavahel seotud. Esimene puudutas notariaalselt sõlmitud elatise kokkulepet, kuhu oli lisatud kohese sundtäitmise klausel. Vahepeal toimus aga ka suhtluskorra määramise kohtuasi. Kui vanematel on lapse suhtes 50/50 suhtluskord, siis üldjuhul kumbki elatist tasuma ei pea.
Isa väljendas suhtluskorra istungil selgelt, et olenemata uuest korrast jääb ta elatist edasi tasuma. See oli ema ja lapse jaoks oluline, kuna ema sissetulek oli piiratud. Pärast suhtluskorra määramist muutis isa aga meelt ja teatas, et enam ta ei maksa. Seepeale andis ema asja kohtutäiturile.
Isa esitas hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, sest elatise tasumise alused olid tema silmis ära langenud (50/50 suhtluskord) ning elatise lepingu võib igal ajal üles öelda. See hagi oleks suure tõenäosusega olnud edukas, mis tähendanuks kliendile (emale) kohustust kanda nii enda kui ka vastaspoole õigusabikulud ning lisaks veel seadusejärgse täitemenetluse kulud. Rahaliselt oleks see olnud üsna valus löök.
Teine samaaegne hagi oli suunatud lepingujärgse elatise vähendamisele 0 euroni. Sisu poolest oli see hagi ebaloogiline ja menetluslikult perspektiivitu. Kohus ei saa sellisel kujul lepingulisse suhtesse sekkuda. Perspektiivitu hagi jäetakse tavaliselt läbi vaatamata ja menetluskulud jäävad hageja kanda. Sealt oleks kliendile tekkinud vaid paarisaja-eurone võit.
Kohtunik selgitas istungil elatise nõude perspektiivitust, mille peale hageja nõustus hagi tagasi võtma. Sundtäitmise kohtuasi aga perspektiivitu ei olnud. Lähtudes kohtu kohustusest suunata pooli kompromissile, tegi kohtunik ettepaneku: mõlemad menetlused lõpetatakse, pooled kannavad oma menetluskulud ise ning klient kannab täitemenetluse kulud.
Tsiviilõiguses on aga vahel ka õiglustunne oluline. Istungil minu poolt käsitletu tulemusena nõustus kohtunik, et olukord on tegelikult juriidiliselt esmapilgust keerulisem (elatise lepingu ülesütlemiseks ei pruukinud siiski olla selget alust ning olid tekkinud õiguspärased ootused). Hea taktikalise lähenemise tulemusena saime vastaspoole nõusse jagada ka täitekulud pooleks.
Kui panna kokku need kaks menetlust – kus ühest saadav võit olnuks paarsada eurot, kuid teisest tulenev kaotus võinuks ulatuda tuhandetesse –, on ilmselgelt mõistlik teha kompromiss. Oli aspekte, millele tugineda, kuid õiguslikult polnud need “betoonkindlad”. Samuti esines risk, et kohus kohaldab üldreeglit ja jätab elatise vaidluse kulud poolte endi kanda kompromissita.
Seetõttu soovitan alati kohtusse minna esindajaga, keda saate usaldada, kes on realist. Menetluslik olukord võib muutuda hetkega ning sellistel puhkudel on vaja kiiret reageerimist. Varasem tugev nõue võib muutuda nõrgaks ja vastupidi. Kui esindaja suunab teid kompromissile, võib see olla kõige kainem ja rahaliselt säästvam samm. Kunagi ei ole võimalik täpselt ette ennustada, kuidas kohtunik teie “tugevat” nõuet näeb. Nagu öeldakse: kaks juristi, kolm arvamust.
Lisa kommentaar