Vahel on igapäevastel situatsioonidel ja ütlustel üllatav õiguslik taust taga. Kujuta ette olukorda, kus oled poes ning näed pakkumisel viimast eksemplari mõnest väga ihaldusväärsest tootest. Lähed toote juurde, võtad selle endale kätte ning asetad selle endale korvi, et liikuda kassa juurde, toote eest tasuda, ning selle omanikuna õnnelikult koju minna. Mis aga saab siis, kui tuleb keegi ja selle su korvist ära võtab, et ise see ära osta?
On igivana ütlus “mina nägin esimesena, seega minu oma”. Selles peitub pool tõest ning pool ekslikku ütlust. Omandist kui sellisest veel rääkida ei saa, sest omandiõigus tekib siis, kui on kaupmehega sõlmitud võla- ja asjaõiguslikud lepingud, ehk toote eest on ka tasutud. Küll aga mängib rolli see, et jõudsid tooteni esimesena.
Sellega, et paned toote endale korvi, võib sisuliselt öelda, et sinu ja kaupmehe vahel on sõlmitud võlaõiguslik eelleping. Eelleping loetakse sõlmituks sellega, et pooled on kokkuleppele jõudnud tulevase põhitehingu tingimustes. Toote korvi asetamisega kinnitad sa seda.
Kui omand pole üle läinud, siis kuidas üldse saab väita, et “eesõigus ostmiseks” on olemas? Siinkohal tuleb vaadata asjaõiguslikke õigusi, eelkõige valdust. Sellises olukorras omandatud valdust (toode korvis) nimetatakse heauskseks valduseks, sest see on omandatud õiguspärasel moel. See teeb sinust ka heauskse valdaja. Seadus näeb ette, et valdus on kaitstud omavoli vastu. Omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine. Sel viisil saadud valdus on omavoliline. Ehk kes iganes toote sinu korvist ära võtab, see on omavoliline valdaja.
Valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire. Seega, kui keegi on sinu valduses oleva toote ilma sinu nõusolekuta ära võtnud, siis sul on õigus see tagasi võtta ning ära osta. Kui kaugele sellega minna saab on juhtumipõhine.
Seetõttu on täiesti õige öelda, et kes ees, see mees
Lisa kommentaar